Leht oli kavas juba jupp aega, vaskuss selle mõtte idanema pani ja viimase tõukeks sai kohtumine laanepüüga. Nii ta nüüd tasapisi kosub, esmalt märksõnad, siis selgitused.
Mügrid
Nimi on kena, väljanägemiselt midagi hiire ja roti vahepealset (hamsterlaste sugukonnast). Elavad urus, sügisel kipuvad ka majja. Ja siis on võimalik neid ka käega katsuda - lõksust välja võttes.
Kährik
Sügis '99. Kord õhtul küüni tagant õuele sõites
lontis keegi laisk ja karvane auto laternate valguses künka poole. Pooles künkas keeras ringi ja istus
jalgu puhkama. Kährik oma täies hiilguses! Veidi puhanud, veeres mäest üles ja kadunud oligi!
Aeg-ajalt sama etendus kordus. Üle mäe läks rohul-samblal põõsaste
alt ja vahelt kolm tugevat rada. Üheks otsaks mahlateoks kõlbmatute õunte hunnik, teiseks 50
m trepilt suure kuuse juurte alla kaduvad avaused. Ju ta ümber maja jalutades ka hiirtele ja mügridele
paanikat tekitas.
Üllatavalt on kährik kaitsealusena ka "punases raamatus"
- nimelt Eestis kasvav seen (Sparassis crispa).
Jaaniuss
Jaaniööl Prillapatsil on sõnajalaõie leidmine alati
õnnestunud. Vaid 1999. aasta jaaniööl pidi tõsiselt vaeva nägema, tingituna juuni
kuivadest ilmadest. Seltskonnale oli õie leidmine välja lubatud. Tavapärased kohad tulemust ei
andnud ja siis sai väikesele, ehk kolme järve, ringile mindud. Aeg-ajalt nägime nõrka hiilgust,
aga suure lootusega ligi astudes selgus, et ikka on tegu kõduneva oksa- või kännutükiga.
(Paistavad paremini pimedatel augustiöödel, sest kõduhiilgus on küllaltki nõrk.)
Lõpuks siiski paistis ka see õige sära - Sinijärve
ääres pea veepiiril niiskes kaldarohus. Ja isegi kaks "õit". Üllatus oli mitmekesine.
Oli neid, kel koolist kõrvu jäänud, et sõnajalg ei õitse, aga niisama kaasa kõmpisid.
Laste üllatuseks oli ussi hiilgamine - et miks ja kuidas? Katsu neile selgeks teha, miks emase tagakeha alaosas
helenduseelund sul pihupeal valgust kiirgab ja kui tikutoosiga koju viia, siis võibolla ei kiirgagi.
Rästikud
Esimene tuli lauda lõunaseina kivide vahele juba juuni alul, alates
kuu kolmandast nädalast olid nad kahekesi. Ja nii kuni augusti 20-ndani välja. Alul olid arad, 4-5 meetrist
ligemale ei lasknud, aga harjusid ruttu ja lubasid end ka meetri pealt pildistada. Kui suurem sats võõraid
neid vaadata tahtis, siis taanduti kivide vahele varem. Viie minuti pärast olid ussid päikese käes
tagasi.
Suve jooksul inimest 50 uudistas neid kindlasti, kui mitte enam. Selline oli
rästikusuvi 2000 ja mälestuseks on sellest toas rästikunahk. Ei ole vägisi võetud, vaid
nahavahetuse aegu nad ise kinkisid.
Näsiniin
See omanäoline põõsas on metsas nähtav poolteist
korda aastas. Kevadel on aeg, kus üleni lillakasroosades õites näsiniin tõmbab pilgu endale
juba kaugelt alles igavalt raagus metsa taustal. Ja ta on tõesti kena!
Üldises suvises roheluses märkamatuna muutub uuesti pilgupüüdjaks
koos ilusate punaste marjadega.
Nugis ja nirk
Mesilased
Juuli alul, päeval kell 5, Rakkest koju sõites pöörasime
Taimiga sisse usse vaatama. Ussid olid omal kohal, aga üllatus ootas toas. Tuba oli suminat täis ja erinevalt
esmamuljest ei olnud need kärbsed aknal, vaid hoopis mesilased - kõigil akendel ja igal pool. Ka pelleris
ja pimedas pesuruumis käis kõva toimetamine. Kuna nende ruumide uksed olid kinni, siis tundus ainsa
juurdepääsuna ventilatsioonilõõr. Joostes õue künkale, pilk korstnale ja olukord
klaar. Korstna kolmest lõõrist vasaku, tubadevahelise ahjulõõri kohal oli mesilastest
just-kui suitsupilv. Keskmise ehk ventilatsioonlõõri ja parema ehk köögilõõri
"suits" oli tublisti hõredam. Tagasi tuppa asja terasemalt silmitsema - ja kõik klapib,
"toamesilased" on tahmased ning "pesuruumi ja pelleri mesilased" ainult veidi tolmused.
Omapärane vaatepilt koos mõnusa soundiga, aga nautimiseks aega
ei ole ... Meist küll välja eriti ei tehta, aga "seltskonda" on sadade kaupa ja siibripiludest
ning õhutusavadest tuleb kogu aeg lisa. (Mesinikel ei soovita edasi lugeda.) Kiire lahendusena tuli ahju.
Kerge kartus, et ei hakka tõmbama, oli siiski asjatu ja ... enam neid juurde ei tulnud. Järgmistel
päevadel sai ka tahmaplekid pühitud-pestud ... Mõni aeg hiljem märkasin õhtupoolses
majaotsas katuse tuulekasti ja otsaseina voodri vahel mesilaste vaikset sisse-välja sebimist. Kestis kuni
sügiseni. Näis, millal mesi läbi köögi lae tilkuma hakkab?
Rähn
Künkal lõkkeplatsil paku otsas istudes on päris huvitav
rähni tegevust jälgida. Vahel ka kahe. Rähn on lind, kes teeb tööd peaga, täpsemalt
tugeva nokaga. Nii-et koore- ja puupuru lendab, kui just teiste omasugustega muljete vahetamiseks ei täristata.
Vaatad binokliga ja alles siis näed, et suur ja ilus lind ei tegele nii-sama
kuiva männioksa togimisega, vaid on kuusekäbi tagurpidi harudevahele pannud ja maiustab.
Haug
Vaskuss
Maja esine ja sissesõidutee on asfalteeritud. Kord Taaviga õues
maja ees märkasime, et meetrit 15 meist keegi siugleb üle tee. Künka poolt tulek ja mustasõstra
põõsaste poole minek. Astusime ligi - uss pikkusega 50 sentimeetrit. Kena pruun vaskuss. Tal oli
kiire ja meie vaatlemissoovist hoolimata jätkas ruttu oma teed.
Mõni aeg hiljem leidsime, et künkale viivatest teedest järseima
ääres suure kuuse juurte vahel on koht, kus vaskussil on aega küll. Seal võib teda vahetevahel
päevitamas näha. Aga Entsüklopeedia kirjutab, et polegi uss, vaid hoopis jalutu sisalik!
Rebane
Rebane maja juures end näidanud ei ole. Kevadel üks end tee peal
mõne korra näitas, aga see oli paar kilomeetrit eemal. Järve taga metsas kolades on vahel ka künka
nõlvas kaevatud urge näha. Künka materjaliks on rebaseliiv - see kõige peenem, puhtam,
kohevam - selline kollakas-punane - just rebase värvi.
Talvel ta ka end näitama ei kipu - aga lumi reedab palju. Vahel on näha,
kuis jäljerida tiirutab metsas kõik jalgrajad läbi. Maja juures heinamaa on ka risti ja põiki
igasuguseid jälgi täis ja valdavalt just rebase jälgi.
Vaatad - seakari sirgelt üle lageda trampinud. Uurid asja ja näed,
kuis hiired-mügrid on paanikas kahte lehte pagenud. Noh ja siis mõistadki, miks rebane niipalju igas
suunas on sebinud - ju ta on neid pagejaid oma hammaste taha kokku korjanud. Metsaservast on veel keegi mõnikümmend
meetrit lagedale tulnud. Ju oravale see etendus siis meeldis ja kui jäljerida ka metsa tagasi läheb,
siis hiirte ja mügridega samasse kohta ta seekord ei sattunud.
Ka õues tallab rebane oma jälgedega näriliste jäljed
üle. Omaette lemmikuks on talle kujunenud hoovinurka istutatud väike kadakas. Seda käib lausa iga
päev nuusutamas ... ja mitte ainult, sest külmaga ripub kadaka oksal väike jäätunud purikas
- selline punakas-kollane, just rebase värvi.
Kull
Vaatasid ja aeg-ajalt nägid, et kull istus tee ääres telefoni-
või elektriposti otsas ja jälgis heinamaal toimuvat - lagedal näeb ju palju. Autod sõitsid,
ka juhid vaatasid. Kull istus. Vaatas ja vaatas, kuni välja valis ... ja ära sõi. Aastal 1999
läks elektriliin maa alla ja postid kadusid. Suvel 2000 kadus telefoniliin koos postidega. Autoaknast jõuad
märgata - pole posti, pole kulli ...
Kull aga vaatab ja vaatab, kuni välja valib ... Ta on seda kogu aeg teinud,
ammuks need postid tulid. Aga tema vaatamiseks-nägemiseks peab nüüd tunduvalt tähelepanelikum
olema. Kullipilku pole vaja, piisab inimese omast.
Saarmas
Maatäht
Harilikku murumuna või ämmatossu on suviti kõik näinud.
Kui ta on valmis, siis vajuta ja tossabki. Soojal sügisel kipuvad metsas vahel kevadlilled uuesti õitsema.
Ja siis vaatad ja imestad, et näe kus va ämmatoss, kah uuele ringile läinud! Keskel vana tossav
muna ja all ümber uus värskem viljakeha ja teine kõrval, ümber tossu värske osa tähe
kujuliselt lõhki läinud. Ime, mis ime!
Aga tegelikult on see hoopis maatäht. Ja ei mingit imet, ühed puguseened
kandseente hõimkonnast mõlemad.
Orav
Käbikuningas, ka seene-, pähkli- ja munakuningas. See viimane
on päris ohtlik tiitel. Väike lind munavargale vastu ei saa. Aga hädakisa on kõigile üheselt
mõistetav (omamoodi SOS või MAYDAY) ja suuremad tormavad appi. Ja siis on orav kevadiselt raagus
lehtpuus-põõsas tõelises hädas. Päästab vaid kuuse- või männivõra.
Käbikuningas kolab ka maapinnal, aga sinuga kohtudes ronib puu otsa, et
saaks ülevalt alla vaadata. Olen neid ikka aeg-ajalt näinud. Nad pole mind vääriliseks suhtluspartneriks
pidanud - lihtsalt vaatavad korraks ja toimetavad vaikselt omi toimetamisi edasi. Ja kui ma olin juba 40-seks saanud,
siis ühel kevadpäeval .... tuli üks orav mind sõimama! Pea alaspidi mööda puud
allapoole, karv turris ja muud-kui "tsuk-tsuk, tsuk-tsuk" (nagu vene multifilmis). Mõtlesin, et
üsna uljas elukas ja viskasin käbiga. Läks teisele poole puud ja lärmas puu tagant piiludes
edasi. Liikusin vaikselt eemale, tuli mööda puid järgi ja sõim jätkus. Püüdsin
hästi alandlik olla ja ta jahtuski maha. Vaatasin, et päris rahulik teine ja hakkab juba ära minema.
Ütlesin siis talle ka "tsuk-tsuk". Paugupealt läks karv turri ja silm punni ja sain veel!
Olen hiljemgi mõnele rahulikult toimetavale oravale "tsuk-tsuk"
ütelnud ja tulemus on sama - karv ja silm reageerivad momentaalselt ja tihti öeldakse ka midagi. Aga
tüdineb ruttu, üle viie korra sama trikiga teda ei ärrita. Kui kohtute, proovige ka - kui julgete!
Rukkirääk
Üks väga lärmakas lind ja öörahust ei hooli üldse.
Korrale kutsuda ka ei lase - hakkab sinuga hoopis mängima. Mida pikem rohi, seda lähemale laseb, jääb
aga ikka peitu. Poisid on püüdnud teda ka sisse 
piirata. Rääksub julgelt,
kuni ring on üsna kokku tõmmatud, siis peale mõningast vaikust alustab 5 m kaugusel piirajatest
uuesti. Päästab muruniiduk - kui niidad aknaaluse puhtaks, siis vähemalt sinna rääksuma
ei tule.
Ühel jaaniööl (jaanihommikul) otsustasime teda suure seltskonnaga
vaadata. Jõuk rivistus vaikselt teeservale ja siis me rääguga pikkamööda neile lähenesime,
tema lärmates ees ja mina vaikides mõni samm maas. Kui teetammini jäi veel 3-4 sammu ja ta vaikis,
sai äkilise liigutusega ta lendu ehmatatud. Polegi nii suur lind, kui kisa seda eeldaks.
Nii-et ladinakeelne nimi Crex crex ja iseloomustus - hakist väiksem (ei mõelda rukkihakki) peidulise eluviisiga rääksuv
lind - on igati täpne.
Vähk
Sisalikud
Suvel kena ilmaga näeb sisalikke tihti. Metsas, järve ääres, õuel, künka nõlval, lauda seina ääres, peal ja sees. Parimaks elamuseks uue põlvkonnaga kohtumised - siis on neid väikesel alal vahest ka kümneid. Peened ja kerged - kõõluvad ja liiguvad taimelehtedel ilma neid maha vajutamata.
Sinikaelad
Koprad
Valgjärves alates 1997. suvest, Sinijärve jõudsid 1998 suvel ja tänaseks on praktiliselt kõik lehtpuud kalda läheduses maha langetatud ning võrad ära järatud. Parimaks elamuseks - tsumakas või paar vaiksel suveõhtul. Tekkib ainult siis, kui õnnestub vaikselt järve äärde minna. Mida vaiksemalt, seda parem ja seda tugevam on hoiatuslöök sabaga vastu vett. Metsa kaja ja vee lainetus on lisaboonuseks.
Laanepüü
14. november 2000. a. kell 1 päeval istus (tegelikult liikus pikki oksi) isane laanepüü suure toa akna all õunapuul ja sõi. Ja poseeris nii enam-kui pool tundi. Ka üks rasvatihane oli samal puul ja tundus just püü tegemistest huvitatud olema. Tibutas peent vihma, temp. 5 C.
Faasan
Laanepüült läks mõtte ka sellele kanalisele ja Prillapatsil
nähtud linnule! Äntu mõisal olid faasanid järvede äärses metsas jahilinnuna ja
Prillapatsi talu viis neile talve üleelamiseks lisatoitu. Viimase laskmise kohta olen kuulnud erinevaid variante
- eelmise sajandi (1900- jne.) 20-ndad, 30-ndad ja 50-ndad aastad.
Järvamaal (Karinul või Metsa mõisas?) olevat faasanid iseseisvalt
talvitunud. Veidi tinglikult, sest metsa oli külvatud-istutatud palju viirpuid ja neil jäävad viljad
talveks külge ... ning faasanid sõid ... ja külvasid edasi. Peaks ka natuke viirpuid istutama.
Keegi võiks paljundamise kohta kogemusi-infot jagada!
Nahkhiir
Karu
Veebruarisula aegu (7.-8. veebr. 2001.) tatsas karu üle tee metsas.
Tatsas me metsatükis risti ja põiki ning tegi omi karutempe.
Sai valmis kena miniatuurse ekskremendi-skulptuuriga. Veel kraapis kohevat
sammalt. Kas korjas omale pesamaterjali või pani hiirepesa nahka - ei tea. Kevadel selgub tõde, aga
arvatavasti on ka üks kuklasepesa maapealt kadunud. Ühes kohas otsustas ronida 5 meetrit mööda
kuuske. Kuusekoor on ära nühitud, oksad alla tulles murtud-muljutud ja koort paaris kohas ka korralikult
näritud.
Lume sulades kaovad käpajäljed. Suvel kasvab uus sammal. Kuklastega
on ka ehk kõik korras. Aja möödudes on järatud koorest puul vaid tugevad armid. Ja arvata
on, et kui metsapatoloog neid näeb, siis karu küll süüdi ei jää ning asi pannakse
kirja hoopis põdrakahjustusena.
Kes selle lehe lõpuni luges, sellele ütleks vaid üht - inimene, mine metsa! Võimalikult väikese
seltskonnaga, parima variandina üksi. Sest piisavalt vagaselt liikudes mõistad ruttu - üksi metsas
olles ei ole sa kunagi üksi!
 Prillapatsile
Perelehele Tagasi |
Leht on tegemisel ja iga kommentaar on teretulnud. Eriti oodatud on teated märgatud
trükivigadest. tonu Tel. 050 50 238 |
